Käidud mäed

Kõiki mägedereise juhib Marko Aasa

Kes see mees on?
Vaata Wikipedia artiklit või otsi FB-st.

Taust:
  • 15 aastat mägedekogemust
  • Läbinud Jaan Künnapi alpinismikooli
  • Jaan Künnapi Alpinismiklubi pikaaegne liige
  • Ullutau alpilaagris kaks suve koolitust vene mägedeinstruktorite käe all
  • Osalenud Eestis mitmetel kiirusronimise, raskusronimise, paarisronimise ja päästetööde võistlustel
  • Korra võitsime meeskondlikult ka Eesti meistrivõistlused jalgsi-mägimatkatehnikas

Ja siin lühikokkuvõte senistest mägedereisidest:


2019: Talvine ringkäik Hispaanias. Esiteks Hispaania kõrgeim tipp, Tenerife saarel asuv Teide (3718m). Mõnus öine matk. Lund ega jääd ei olnud. Pärast seda tagasi mandrile, Barcelonasse. Sealt oli minek Püreneede mäestiku kõrgeimasse tippu Aneto (3404m). Oli lund ja jääd. 


2018:
Aasta algas sellise mäega nagu Ojos del Salado (6893m). Maailma kõrgeim vulkaan ja Tšiili kõrgeim tipp ja maailma kõige tuulisem mägi. Enne tipupüramiidi sai mul jaks otsa, keerasin ümber, altimeeter näitas seal 6800m. Õudne mägi. Kevadel järgnes sellele Island. Esiteks maailma kõige kuulsam vulkaan Eyjafjallajökull (1651m; eestipäraselt Öökull) ja seejärel saare kõige kõrgeim vulkaan Hvannadalshnjúkur (2110m; eestipäraselt Havanna). Kõrgused on madalad, aga päevad on pikad. Piimasupp. Kosed muidugi ka vaatasime üle, neid seal jagub. Suvel läksin millegipärast tagasi Mont Blancile (4810m). Esimese grupiga Gouter tavarada. Paar nädalat hiljem teise grupiga tiputraavers ehk üles mööda kolme tipu marsruuti, alla mööda Gouteri marsruuti.


2017:
Kõigepealt nädalane käik jaanipäeva paiku Skandinaaviasse - seal ootasid Rootsi kõrgeim tipp Kebnekaise (2106m) ja Soome kõrgeim tipp Halti (1324m). Seejärel suvine ringreis Kaukaasia piirkonnas - esmalt ronisime Armeenia kõrgeimale tipule Aragats (4090m); seejärel tuli Gruusias Kazbek (5033m), mis 10 aastat tagasi ronimata jäi; ja lõpuks teist korda Elbruse läänetipp (5642m) Venemaal. Septembris proovisime ronida Prantsumaal Mont Blanci (4810m) tippu, kuid sellistesse kõrgustesse kahjuks ei jõudnud - laeks jäid Tete Blanche (3421m) ja Mont Blanc du Tacul (4248m). Sügise lõpetasime Marokos Atlase mäestiku kõrgeima tipuga Jebel Toubkal (4167m).


2016: Esmalt ootas meid Põhja-Ameerika kõrgeim tipp Denali (6194m). Seal istusime viimases laagris 5200m peal tormivangis 5 ööd-päeva, siis taandusime ilma tiputa. Suvel õnnestus ronida esimesele 7000+ mäele - selleks oli Lenini (7134m) tipp Pamiiris. Sellest valmis ka neljaosaline telesari "Teel Leninile."


2015: Kevadel ronisime Lõuna-Ameerika kõrgeimasse tippu Aconcagua (6962m). Suvel tuli veel üks pikk nädalavahetus Elbruse läänetippu (5642m) püüdes - tipuplatool 5600m kaotasin järjekordselt kinda ja kuna aklimatiga oli niikuinii kehvasti, siis pöörasin otsa ümber.


2014: Han-Tengri (7010m) mägi Pamiiris Kirgiisias. Põhjanõlv oli kilomeetrite kaupa tugiköisi täis pandud, no üle 6400m ei jõudnud neid mööda ennast üles vedada. Ahjaa, filmiklipp tehti ka!


2012: ekspeditsioon Tartu Ülikool 350 mäetipule (6250m). 30 aastat varem tegid eestlased sinna TÜ juubeli puhul esmavallutuse. Meie olime teised. Sellest valmis ka filmilõik nimega "Tartu ülikooli mäetipu vallutamine. 30 aastat hiljem."


Varem:
  • Nepaalis Himaalajas ronimist (Lobuche East 6119m) ja kahel korral trekkimist (Everesti ja Annapurna baaslaagritesse; ühe 5600m kõrguse künka otsa nimega Kala Pathar ronisime ka, et Everestil päikeseloojangut vaadata),
  • Pakistanis Karakorumis trekkimist (K2/Broad Peak/Gasherbrumi ja Nanga Parbati baaslaagritesse; tagasitulles jäi teele ka üks 5600m kõrgune kuru, millest üle pidime ronima),
  • Alpides Aiguille du Moine (3412m; D-),
  • Kun-Lun mäestik Hiinas (kolm tippu ca 5000-6000m, sh kaks esmavallutust),
  • ports tehnilisemaid marsruute Venemaal Kaukaasias Ullu-Tau alpilaagris (11 marsruuti, vene süsteemi järgi 1B-4A)
  • ja tehnilist kaljuronimist Koola poolsaarel Hibiinides (6 marsruuti; 2A-5A).

Kõrguste kokkuvõte:
7000+   1x
6000+   6x
5000+   10x