Ojos del Salado / jaanuar 2018

Ojos del Salado (6893m)
Intervjuu ekspeditsioonil osalejaga 

Miks peaks keegi seda mäge üldse ronima?
Põhjus on väga lihtne. Ja proosaline. Ojos on maailma kõrgeim vulkaan ja ühtlasi Tšiili kõrgeim mägi. Ehk siis kui sul on huvi ronida näiteks kontinentide kõrgeimate vulkaanide otsa (Elbrus, Kilimanjaro, Damavand on paljudel ju nagunii tehtud) või tahad ronida hoopis riikide kõrgeimatesse tippudesse (Argentiinas asuvast Lõuna-Ameerika kõrgeimast tipust Aconcagua on ta ainult 70m madalam), siis sa lihtsalt oled sunnitud seal ära käima.
Aga kas keegi siis ronib seal ka?
Jaa, kahtlemata. Meie ekspetsi ajal oli igas igas laagris umbes 10-20 inimest. Paar päeva meist tagapool oli suur venelaste ekspeditsioon (7 Summits klubi), kes tulid mitme džiibiga, panid üles 12 telki ja suure köögi-sõõgitelgi ja hõlmasid sellega märkimisväärse osa laagriplatsist. Kes seal mäel üldse käivad – meie kohtasime põhiliselt ida-eurooplasi – poolakad, slovakid, isegi lätlased, paar prantslast ja hispaanlast.

Kui kaua aega sellele mäele kulub?
Ma olen näinud inimesi (isegi ööbinud samas telgis nendega), kes on selle tipu ära teinud 10-päevase ekspetsi raames. Seda ma ei soovita. Sest ma olen näinud ka inimesi, kes sellise ajagraafikuga üle 6000m kas üldse ei jõua, või kui jõuavad, siis nende liikumiskiirus ja üldse tegutsemise aktiivsus on sellisel kõrgusel nii madal, et tipputõusu olematud šansid saavad vargsi selgeks juba varastel hommikutundidel kõrglaagrist (5800m) startides.

Milline ilm seal üldse valitseb?
Tuuline. Ojos on kõige tuulisem mägi, kus ma oma lühikese alpinismiajaloo jooksul üldse käinud olen. Palav. Atacama kõrb ikkagi. Päike paistab. Ühtegi pilve taevas ei näe kuni lahkumise päevani. Aga telgist välja minna ka ei taha. Viie minutiga on mütsid, sallid ja muud riided seljast puhutud. Tuul vaibub öösel ja hommikul on ka üks-kaks tundi rahulikum, seejärel läheb eelnev möll edasi. Nii et mõttekas on istuda kas telgis, hütis (kui neid on) või lihtsalt autos ristsõnu lahendades. Ülemises laagris on asendamatult vajalikud telkidele lumepõlled või MacGyveri teip, millega väiksemaid avausi kinni teipida, et tuul liiva sisse ei puhuks.

Kellele sa soovitaksid sinnakanti minna?
Automatkajatele. No ausõna. Kui ma ise neljandal päeval 4300m laagrist džiibiga tagasi alla linna sõitsin, et AirFrance käest kadunud pagas tagasi tuua, siis sõitsime edasi-tagasi kokku 500km ja 10 tundi ja see oli eriti mõnus kulgemine imeliste vaadetega. Vahemaad on pikad ja mäed on ümberringi, vaated vahelduvadki iga autosõidutunni tagant. Ja kogu laagritevaheline liiklus käib džiipidega. Meie jõudsime nii kuni 5300m kõrguseni, aga nägime autosid ka 5800m peal (kõrglaagris) ringi uudistamas.

Kui autoga nii kõrgele saab, kas see on ikka siis päris mägironimine?
Ojos del Salado mägi asub Argentiina ja Tšiili piiril. Tšiili poolelt saab tõusta autoga 5800m peale. Argentiina poole pealt saab ka tippu tõusta, aga see käib kõik jalgsi. Olen lugenud arvamust, et Tšiili poole pealt tõus „ei olevat piisavalt aus.“ Minu arust näitab see paraku seda, et arvaja pole päris hästi aru saanud, millest ta räägib. Näide elust: Tšiilis 4300m laagrist 5300m peale on 1000 meetrit tõusu, mille näiteks Leninil võiks läbida ühe pika päevaga. Ojosel on see 40+ km keset kõrbe. Ei ole usutav, et selle jalgsi läbid. Lisaks pole sul vett ei tee peal ega sihtkohas. Ja järgmise laagrini on veel 4 tundi. Seal ma justkui nägin vett, aga see võis olla tingitud ka sellest, et pärast tipust allatulekut võisin ma peast päris soe olla. Veepuudus ja pikad distantsid ongi põhiprobleem Tšiilis Atacama kõrbes ringi rännates. Soovitan arvestada, on lihtsam.


No jutt on küll tore, aga kas ise tippu ka jõudsid?
Ei jõudnud. Lihtsalt organism üle 6000m kõrgustes keeldus toimimast nii nagu Eestis Harku või Kõrvemaa suusaradadel või isegi nii nagu Tšiilis 4300m või 5300m peal. Tõusmine ülespoole oli tipupäeval väga väsitav, palju väsitavam kui näiteks 7000m tipul Leninil. Minu altimeeter näitas üleval Ojose kraatri all 6800m, seal magasin tunnikese ja keerasin alla tagasi. Vanameister Vambola koos kohaliku giidi Martiniga jõudsid tippu 25.jaanuaril umbes kell 4 õhtul.

Miks tippu ei jõudnud?
Arvan nii, et liiga kiire graafik. Organism lihtsalt ei jõudnud üle 6000m kõrgustega ära harjuda. Selliseid tippe on enne ka pooleli jäänud. Ja tuleb ilmselt tulevikus ka…


Mida sooviksid lõpuks öelda?

Kas läheksin tagasi? Tõenäoliselt mitte. On palju ilusamaid ja huvitavamaid ja lumiseid-jäiseid mägesid, kuhu minna (näiteks Denali tuleb kõige esimesena meelde, või ka Pamiir või Himaalaja…).
Järgmine
Jääronimine Eestis / jaanuar-aprill 2018

Vastused puuduvad

Email again: